Eesti Raadio Amatööride Ühing (ERAÜ) registreeriti EV Siseministeeriumis 1. märtsil 1935. Antud kuupäev tähistabki ametliku ja organiseeritud raadioamatörismi sündi Eesti Vabariigis. Ühingu esimene üldkoosolek tuli kokku sama aasta sügisel, 22. septembril 1935 a. Tallinnas. Koosolekul valiti ERAÜ esimene, viieliikmeline juhatus, kuhu kuulusid Arnold Isotamm (hilisem ES5F) ühingu presidendina, abiesimees Ants Pärjel (ES7C), sekretär Vitali Suigussaar (ES6C), laekur Aleksander Rähn (ES3DW) ja liikmena Richard Paide (ES5C). 1. septembril 1938 võeti ERAÜ vastu rahvusvahelise raadioamatööride ühenduse - IARU liikmeks. Nõukogude Liidu Punaarmee sissetulekul Eestisse keelati aga 12. detsembrist 1940 kõigi amatöörjaamade töötamine Eestis ja 15. detsembri õhtuks olid kõik jaamad pitseeritud. Sisuliselt tähendas see ka ERAÜ tegevuse peatumist suure sõja eel.
ERAÜ taastamisele sai hakata mõtlema tänu poliitilise kliima “soojenemisele” ja ES eesliidete kasutuselevõtule 1990 a. Reaalsuseks sai see 1991 a. lõpus, peale Eesti Vabariigi taastamist. Kuna aeg oli raske ja bensiiniga kitsas, siis otsustati, et ühingu taasasutamise koosolek toimub tõeliselt raadioamatöristlikul viisil – eetris. Nii viidigi 14. detsembril 1991 80m lainealal läbi Eesti Amatööride Nõukogu koosolek, kus maakondade volitatud esindajad taastasid hääletades ERAÜ ning valisid selle esimese sõjajärgse juhatuse. Sinna kuulusid Enn Lohk - ühingu president (ES1AR), Arvo Pihl (ES5MC), Ako Põhako (ES8AY), Albert Noor (ES0CB) ja Jaan Nikker (ES3GZ). Juunis 1992 tunnistas ERAÜ taastamist ametlikult ka IARU ning kinnitas ühingu järjepidevat liikmestaatust maailmaorganisatsioonis.